TÕRAMAA
Tõramaa küla märgitakse teadaolevalt esmaselt Specialcharte von Livland in 6 blätten 1839, kus on märgitud Torrama ühel pool jõge ja Terrama teisel pool jõge. Kaardile on märgitud viie hoone asukoht. Tõramaa küla kuulub külatüübilt ahelkülade hulka.
Tõramaal domineeris rehielamu. Oma põhiplaanilt olid rehielamud kõik sarnased, põhiline erinevus oli vaid mõõtmetes ja sellega seoses ruumijaotuses. Rehielamu juurde kuulus rehealune ja aganik. Rehetoas, nii suures kui väikses, oli reheahi ja pliit, mille suud avanesid ühisesse koldesse. Reheahju soojavõtja oli liiatuba, liiakamber või parsi – nii kuidas kuskil nimetati.
Tõramaa külaelu on tänaseks hääbunud. Eristati Tõramaa küla Pärnumaal ja Kõpu- Tõramaa Viljandimaal, paraku jäi esimene küla tühjaks 1979.a. ja viimatimainitu 1996.a. soomaa Rahvuspargi Külastuskeskus on rajatud 1998.a. endisessse Kõpu- Tõramaa külla Kõrtsi- Tõramaa maaüksusele. Haldus- administratiivjaotuses kuulub aga käesoleval ajal Tipu küla koosseisu Kõpu vallas.
Toonoja mineraalmaa-ala ümbritseb Kuresoo, põhjas Navesti (varem tuntud Pala nime all) jõgi. Toonojalt on leitud kiviaja tarbeesemeid ja nooremast pronksiajast pärit puitkirve katkend. Pidev asustus tekkis möödunud sajandi keskel: Räsu, Vanasauna, Arude, Mardi, Aule ja Piuoja talud ning üks nn. sauniku pere. Küla jäi lõplikult tühjaks 1987. aastal. Küla maad olid, niipalju kui võimalik, üles haritud. Küla võõrast tööjõudu ei vajanud. 1949 loodi sunniviisiliselt kolhoos Kuresoo. Inimesed lahkusid, maad jäid sööti.
Asustuse teke:
Tõramaalt on nagu Riisa ja Sandra külast leitud kiviaja asukate jälgi. See on ka loogiline, sest asuvad need külad ühtse jõgedevõrgustiku ääres. Nii on teada, et “Tori vl Tõramaa kl Üleoja-Tõnise tl maalt kraavikaevamisel Tõramaa oja äärest kivitalb.(Pärnumaa kihelkonnad)
Rahvapärimuse järgi on Tõramaa küla asutajaks Sandra “rüütli” Tiidu pojapoeg Jaan, kes asutas Abaja talu. Jaanil olnud kaks poega, kellest üks asutas Murru talu ja teine jäänud Abajale. Abaja Jaani poja, Andrese, vanem poeg asutas aga omakorda Üleoja talu.
Minu poolt leitud esimene märge Tõramaa küla kohta on Specialcharte von Livland in 6 blätten 1839, kus on märgitud Torrama ühel pool jõge ja Terrama teisel pool jõge. Kaardilt on võimalik näha ka viie hoone asukohta.
Algselt kuulus Tõramaa koos Riisaga Vastemõisa mõisale. Hiljem anti aga alaliste piiritülide ja pahanduste pärast Vastemõisaga mõlemad külad Tori mõisale.
Tõramaa talud
Tõramaa küla kuulub külatüübilt ahelkülade hulka.
Kuni Eesti Vabariigi viimase aastakümneni domineeris Tõramaal rehielamu. Siis ehitati Abajal ja Väljaotsal uut tüüpi elumajad, ilma rehetoata, reheahjuta, liiakambrita. Oma põhiplaanilt olid rehielamud kõik sarnased, põhiline erinevus oli vaid mõõtmetes ja sellega seoses ruumijaotuses. Väikestel rehetaredel nagu Pärna, oli algselt vaid rehetuba ja eeskamber. Vabariigi ajal saadi laiendamise käigus juurde tagakamber. Üleojal oli ka ahjutagune kamber ja pealtkamber, kuhu viis trepp eeskambrist. Nõmmel oli koguni kaks pealtkambrit ja seepärast katusest väljaehitused. Rehielamu juurde kuulus rehealune ja aganik. Üleojal oli aganikule poolpalkidest põrandaga ait tehtud.
Rehetoas, nii suures kui väikses, oli reheahi ja pliit, mille suud avanesid ühisesse koldesse, või olid vähemalt ühes ja samas nurgas üheksakümne kraadise nurga all, mis lubas hõlpsasti tukke ahjust pliidi alla tõmmata. Ainult Jaan Bachmannil oli pliidiga köök eraldi ja rehetoas pliidi asemel sepaääs. Reheahjud olid kerisega, kõikide reheahjude ees oli midagi lee taolist, kuhu tõmmati söed ja pühiti enne leibade ahjupanekut tuhk. Bachmannil olnud nii suur reheahi, et ahjulaele mahtus korraga 150 kg linnaseid kuivama. Reheahju soojavõtja liiatuba, liiakamber või parsi – nii kuidas kuskil nimetati – ei olnud Üleojal suur, viis korda seitse meetrit. Ahi oli kolme siibriga, üks siiber juhtis sooja otsalõõri, teine tagakambri küljelõõri ja kolmas otse korstnasse. Üks leivaahju kütmine nõudis pool ruutmeetrit kasepuid. Talvisel ajal ja kevadel-sügisel kuivatati sokke, kindaid ja jalarätte reheahju külgedesse tehtud soojaaukudes, samuti kerise ukse kohale riputatud lati peal. Hommikul olid need kuivad ja soojad võtta.
Tõramaa peod ja kombed
Pärna peretütar Maria Riis mäletab, et "andresepäeval kutsus isa Andres alati külalisi. Pakuti süüa ja juua. Nõmme Mart mängis harmoonikut ja laulis Abaja Leili Riisiga. Abaja Mihkel Riis ja Vaheltoa Juhan Roostalu käisid alati andrespäeval Andresel külas, samuti Üleoja ja Kuusemetsa rahvas. Õhta hilja nad tulid, mängisid pilli akna taga. Papa tõi paar viina ja mett säädis alati valmis."
Kadripäeval käis külarahvas Lohul, kus elas sellenimeline perenaine. Lohu Tõnis mängis kannelt ja laulis. Tagakambris oli laud kadritoitudega, seal tõsteti Kadrisid üles.
Mihklipäeval käidi alati Üleojal ja Abajal. Mihkilpäeval peeti ka Toril laata. Laadalt tulles hakati mihklipäevapidu pidama, ikka laulu, pillimängu ja tantsuga.” (Tomson 1992)
Mardipäeva peeti Nõmmel, kus nii isa kui poeg Mardid. Nõmmele kutsuti alati kogu külarahvas kokku. Söödi marditoite, joodi mardiõlut. Lauldi mardilaule ja mängiti pilli. Rehetoas käis tants ja noored tegid maskides mardijanti.
Jaanipäevapeod peeti Meiekose aasal. Samuti olid seal suvel laupäevaõhtused külasimmanid koos Riisa rahvaga ja Kõpu poolsete inimestega. Tantsimas käidi veel Väime viljaküünis. Seal oli hea laudpõrandaga küün nagu Üleojalgi.
Kalapüük
Kalapüük andis Tõramaal leivakõrvast ja pakkus vaheldust toidulauale. Kalapüügiriistadeks olid mõrrad, noodad, liivid ja notid. Põhjanööri, põhjaõnge ja unnapüüki kasutati harva. Väiksemad poisid käisid kalal käsiõngedega. Uuemal ajal oli pea igas peres spinning. Kalatõkked olid Tõramaa rahaval Halliste jõel ja Tõramaa ojal. Jões olid kalatõkked kividest laotud, ojas suurem osa põhja taotud vaiade vahele topitud lattidest. Tõkke silma kohta seati mõrd. Murru talul oli sild ojast üleminekuks ja ühtlasi kalatõkkesks. Sama ülesannet täitis ka Üleoja kalatõke, mille vaiadel oli ehitatud purre. Sügisel püüti esimese jääga vitsmõrdadega jää alt. Samuti sai sügisel palju angerjaid. Tõramaa ojast püüti linaskeid, säinast, ahvenaid, haugi, särge, angerjat ja lutsu. Mõrra,- nooda- ja notilina kooti kodus. Lõnga ketrasid naised, mehed tegid muu töö. Murru Paul Riis mäletab, et "talve jooksul tegime paar mõrda, nooda kudumiseks kulus paar talvet. Püütud kalu keedeti, praeti, soolati, suitsutati, marineeriti. Kalade kuivatamist esines harva. Kala müüdi ka Toris ja Riisal.