SANDRA
Sandra küla maade täpset asustamisaega ei ole teada. Paikkonna geograafilist iseärasust arvestades ei loonud pidevad üleujutusperioodid ja suured rabad, kust ei saadud piisavalt igapäevast toitu, soodsaid tingimusi muistsete asulate tekkimiseks. 1777.a. vakuraamatus on mainitud Sandra Tiedu nimeline mees ja 1834. aastast alates on Sandra talupere järjepidevalt jälgitav.
Selle piirkonna kohta Mellini koostatud Liiwimaa atlasest (1798-1810) on mitmeid Sandra küla talusid - Sandra, Tuhkja, Ubsi (Upsi), Osjo (Osju), Murro (Murru).
Võrreldes suulisi rahvapärimusi sellega, mida näitavad kaardid ja vakuraamatud, siis võib Sandra küla tekkimise ajaks lugeda 18. Sajandi keskpaika.
Küla saavutas oma hiilguse 19. sajandi lõpus. Peamise elatusallikana tegeleti eeskätt karjakasvatusega, kuna suurveed võisid teravilja hävitada.
Pärast teist maailmasõda kuulus Sandra küla Vastemõisa külanõukogusse Suure-Jaani rajoonis keskusega Suure-Jaani linnas. Suure-Jaani rajooni külanõukogude administratiiv-territooriumi ümberkorraldamisega hakkas Sandra küla 1951.a. kuuluma Ketu külanõukogu koosseisu. Külanõukogude ühendamise käigus moodustati Vastemõisa külanõukogu, kuhu kuulusid "Kalju" V. Kingissepa nimelise, "Ühise Kodu" ja "Edasi" kolhooside maakasutused ning riigimetsafondi ja riigi reservmaad.
1959.a. reorganiseerimine ja likvideeriti Suure-Jaani rajoon ja liideti Viljandi rajooniga. Eesti territooriumi haldusjaotuse seaduse kuulub Sandra küla Suure Jaani valda.
Asustuse teke:
Sandra küla asustusaeg varieerub erinevates allikates. Paikkonna geograafilist iseärasust arvestades ei loonud pidevad üleujutusperioodid ja suured sood ning rabad, asulate tekkeks kuigi soodsaid tingimusi.
Vello Lõugas ja Jüri Selirand kirjutavad: “...üsna arvukalt neoliitiliste leidudega on esindatud endise Suure-Jaani kihelkonna lääneosa, kus asustus oli üsna tihe juba mesoliitikumis. Nooremast pronksiajast lisandub neile paar õõskirvest Suure-Jaani Põhjakast ja Toonojalt.” (Lõugas, V., Selirand J.)
Viljandi Muuseumis on vastuvõtuakt, kus on kirjas: Odaots. Nooremast rauaajast (X-XII saj.). Leitud 1916. a. Sillavalla (Raudna H.S.) jõe äärest Sandra talu põllust. Leidja Sander Peet.
Rahvajutt Sandra küla asutamise kohta:
"Riisa silla ligidal, paremal jõekaldal olev lagendik kannab nime Leeriväe. Seal olnud rootsi sõjavägi leeris (laagris). Sageli olevat rootslased paatidega teinud röövretki nii üles- kui allavoolu. Ühest ülesvett kulgevast retkest võtnud osa ka väeülema noorem vend. Kus nad käisid, kellega lahingut lõid, ei tea, aga tagasi tulles oli neil paadis paar surnut ja raskesti haavatud väeülema noorem vend, kellest keegi enam "elulooma" ei lootnud. Seal, kus asub Sandra talu, oli noormees palunud end maale viia. Seltsilised teinudki seda, olles veendunud, et see on lõpp. Sõdalaste juurde tulnud vana eideke, et jõest vett viia. Nähes võõraid mehi oma sureva kaaslase ümber askeldamas, astunud ta kartmatult ligi, tõrjunud teda takistada püüdvad mehed käeviipega kõrvale ja omaette posides poetanud midagi põlletaskust noormehe huulte vahele. Selle järel noormees avanud silmad ja püüdnud midagi öelda. "Kandke ta minu hurtsikusse" käsutas eit. Järgmisel päeval sõitis ülem kaaskonnaga vennale järele. Noormees oli meelemärkusel, kuid metsaema ei lubanud haavatut liigutada. Peale vana eidekese istus haigevoodi ääres veel nooruke tütarlaps, kes võõraste tulles nurka tõmbus ja näo kätega varjas. Sõdalased lahkusid. Noormehe vend tuli aga varsti jälle, et haige tervise järele pärida. Nii sai sügis ja talv. Ja siis astus võõras mees oma esimesed sammud haigevoodist lõukaesise järini. Järgmisel päeval tuli taas vend. Toimus äge sõnelus vendade vahel. Vanem vend lahkus, noorem jäi oma päästjate juurde. Vanem vend läks Riisale. Rajas seal Leerivälja ligidal Kalmeti talu. Vendadevaheline vaen jäi kestma. Räägitakse et selle põhjustas ilus metsapiiga, kellele ka vanema venna pilk oli pidama jäänud. Leppimine saabus alles noorema venna, Sandra peremehe, surmaga. Vanem vend laskis noorema venna surnukeha tuua Riisale ja matta teiste rootsi sõjameeste kõrvale."
Vakuraamatud, revisjonikirjad, kaardid:
Poola ajal kuulus Suure-Jaani kihelkonna (Sandra sinna hulka arvatud) talupoegkond enamjaolt Vastemõisa folvargi alla. 1599. a. oli jagatud kahte vardjaskonda- Jureki ja Igali." (Viljandimaa II) Nende kahe vardajaskonna külade nimekirjades Sandra nimelist küla ega talu veel pole. Samuti ei esine 1624. a. Vastemõisa läänivalduse külade loetelus Sandrat. Küll aga on seal mainitud Riisa küla.
Koduloo-uurija Jaan Joandi väidab, et 1690 a. vakuraamatu andmetel on kaks Sandra taluperet.
hobuseid lehmi mehi naisi
Sandra Andres 1 1 1 12
Sandra Teeth 2 2 11 2
Vaadates vakuraamatuid 1758. aastast "Das publique Buth Wastemoise", leiame lahtri Sander Andrese ja Tiedu maa kohta.
Sandra Tiet Tööjõulisi mehi 3
Tööjõulisi naisi 1
1 vana ema
2 poega
1 tüdruk
Samuti on 1777. a. vakuraamatus mainitud Sandra Tiedu nimeline mees. Kuigi järgmised revisionikirjad kuni 1805.a. on hävinenud võib arvata, et talus siiski keegi elas. 1806. a. on revisioni andmetel Vastemõisa vallas elanud Sandra Tied ja Sandra Peth. Mõistatuseks jääb, miks pole järgmises, 1816. a. revisionis, Sandra perekonda märgitud. 1826. aastal on Sandra kohal elanud inimesed saanud endale perekonnanimeks Sander. 1834. aastast alates on aga Sandra talupere järjepidevalt jälgitav.
Mellini koostatud Liiwimaa atlasest (valmistatud 1798-1810) võime leida juba mitmeid Sandra küla talusid - Sandra, Tuhkja, Ubsi (Upsi), Osjo (Osju), Murro (Murru).
Viljandi Muuseumis on 1866 aastast pärinev kirjutis “Suure Köppo Moisa Wakkoramat se mois on Pernau = Willandi kreisis ning Willandi kihelkonnan” kus Suure-Kõpu mõisa alla kuuluvate talude hulgas on Osjo Jürri, Tuhkja Tennis ja Upsi Jürri. Hiljem olid need talud Sandra küla piirides. Selles raamatus on määratud kui palju peab talu vakust tegema. Näiteks: Osjo Jürri peab tegema nädalas 3 ¼ orjuse päevi. Vaku orjust peab ta hobusega tegema aasta läbi 47 päeva ja jalgsi jüripäevast mihklipäevani 169 päeva. Mihklipäevast jüripäevani 74 ¾ päeva. abiorjust pidi ta hobusega niihästi suvel kui talvel vooris käima 36 päeva. Kümnise maksuks pidi ta maksma 12 muna, 3 noort kana, 4 naela lina või lõngu. 2/3 vakka kaera, 5/6 rukkeid ja 2/3 otra.
Kui võrrelda rahvajutte ja säilinud dokumentatsiooni, siis võiks Sandra küla tekkimise asetada kusagile 18. sajandi algusesse. Kaartide põhjal võib teha järelduse, et asustus liikus Soomaale avamaalt (Jõesuu ja Vastemõisa suunalt) mitte vastupidi, nagu legendides Tõramaa ja Riisa asutamisest räägitakse.
Sandra küla saavutas oma hiilguse 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses. Eeskätt tegeleti karjakasvatusega, kuna suurveed võisid teravilja hävitada. Küla allakäik algas aga esimese Eesti Vabariigi ajal seosesi popsiseaduse väljakuulutamise kui ka tüdimusest elada alalises suurveehirmus.
Sandra küla administratiivsest arengust pärast II maailmadsõda annab hea ülevaate Viljandi Maa-arhiivi teaduri Aita Pariku koostatud kokkuvõtlik raamat “Viljandi maakonna 1944-1950, Viljandi rajooni 1950-1990, Viljandi maakonna 1990-97 administratiivjaotuse ajaloo teatmik 1944-1998."
Sandra Algkool
Sandra kool on asutatud 1946.a. Viljandi TK Haridusosakonna korraldusega paiknemisega Sandra talu elumajas. Seda oli lihtne teha, kuna Sandra talupere oli kaks korda küüditatud 1941. ja 1944. aastal ja koht jäi seejärel permeheta. 1947.a. Sandra Algkooli koolipassist võib lugeda, kus hoone omaniku kohta on märgitud, et "hoonete kuuluvus kindlaks tegemata". ENSV Ministrite Nõukogu otsusega 10. juunist 1948 on hoone antud Vastemõisa v. TK-le.
Sandra talumaja oli oma ruumilahenduselt koolimajaks igati sobiv. 20. sajandi alguses rajanutd hoone, kus olid eraldi toad nii teenjatele kui sulastele, kohaldati kooli tingimustes vastavalt poiste ja tüdrukute magamistubadeks; Taluhäärberi saalist sai klassisruum; talupere töötoast söögi-ja võimlemiseruum; peremehe magamistoast õpetaja tuba.
Kooli ülalpidajaks oli Vastemõisa vald, õpetaja palga maksis Viljandi TK Haridusosakond.
Koolil oli oma internaat, mida polnud ametlikult registreeritud. Kuigi Sandra algkoolis käisid peamiselt ümberkaudsete külade lapsed, kasutas 47. aastal kooli 20 õpilasest 19 internaati. Internaat lõpetas oma tegevuse 55. a.
Dokumentidest selgub, et algkooli majanduslik seis oli suhteliselt nõrk. Kooli inventari hulka on algusaastatel kuulunud 4 pikka lauda ja 4 pikka pinki ning 1 tahvel. Koolil oli ka oma raamatukogu, kuid pea pooled raamatud on märgitud kooliõpetja omandusse kuuluvaks. Ajapikku raamatukogu seis paranes. 1954. aasta koolipassi järgi kuulus kooli juurde 2 h maad, millest osa oli õpetaja aiamaa.
1956. a. dokumentides on kooli hoonete ehitamisaegadeks märgitud:
Koolimaja, ehitatud 1915
Puukuur, ehitatud 1915
Käimla, ehtitatud 1948
Sandra Algkooli ainus õpetaja ja direktor läbi kõigi aastate on olnud Linda Hunt, kellel oli gümnaasiumi ja 2 a. pedagoogilise kooli haridus. Kooliteenijaks on 1949 a. tööle võetud Selma Volkanitina, kellel oli algkooli haridus.
Kool lõpetas tegevuse Suure-Jaani rajooni TK otsusega 14. augustist 1958: "Seoses sellega, et Sandra Algkooli on registreeritud 1958/59 õppeaastaks ainult 2 õpilast, otsustada Sandra Algkool 1958/59 õppeaastaks sulgeda ja suunata õpilased Kildu 7-a. Kooli. Samuti kohustada Haridusosakonda paigutama tööle Sandra koolist vabanenud õpetaja."