TIPU
Tipu küla piirkonna Kääru talu varemete kohal oleval järsul ida poole sopistuva jõekääru poolsel, kevadiste suurvete poolt uhutaval järsul kaldanõlval, on kivikattega maa-alune kalmistu II aastatuhandest.
Küla kujunemise ajaks võib lugeda 1860.-aastaid, kuna Kõpu mõisnik andis sellel ajal loa talupoegadele sellesse piirkonda elama asumiseks. Küla eelkäijaks on olnud Halliste küla samanimelise jõe ääres. Suure-Kõpu mõisa 1843.a. revisjonilehe alusel oli Halliste külas 5 talu ja kõrts. Asustatud oli vaid kitsam ala jõe mõlemal kaldal. Küla läbis Viljandi-Pärnu talitee, millel liikusid pikad linavoorid Viljandi ja Põltsamaa kandist Pärnu. Talvel ööbis Halliste kõrtsis sageli kuni sada voorilist, kuna sealt öösel huntide tõttu oli ohtlik jätkata teekonda järgmisesse peatuskohta – 16 km Pärnu pool asuvasse Kikepera Lutsu kõrtsi.
Tee lasi ehitada Suure-Kõpu mõisa omanik Aleksander von Stryk 19. sajandi 60-ndate aastatel. Sellel ajal laienesid Halliste küla piirid praeguses Tipu piirkonnas. Kõpu mõisnik rajas Tippu saeveski. Saetud lauad veeti Halliste jõe kaldale. Varakevadel, mil tulvavesi hakkas alanema, köideti lauad kimpudeks ja parvetati müügiks Pärnu. Ligikaudu seal, kus asus Tipu saeveski, ehitas Kõpu vald hiljem koolimaja.” (Riisalo,1974).
Kuigi Tipu küla on tekkinud hiljem kui teised vaatluse all olevad külad, arenes ja kasvas ta nendega kiiresti võrdseks. Külas tegeldi peamiselt karjakasvatusega, kuna suurvesi võis seemnevilja põllul hävitada. Küla suuraeg jäi 20. sajandi esimesse poolde, kui tegutsesid isetegevusringid, oli suur ja ajakohane koolimaja, samuti ka postiagentuur.